Sookure kime igatsev huige, otsekui kurblik märguanne minevikust, on ühe nõidusliku linnuliigi enesekindel hoiatus oma haprast püsimisest neil põlistel maastikel, mis meie ümber veel laiuvad. Nagu ürgsed sõnumitoojad, mõjuvad sookured oma huigetega kevadiste küngaste vahel rabas kauge aja kajana, küsides sügisel enne lahkumist justkui endalt – tea, kas seda sünnikodu uuesti näemegi? Näeme, kuniks elu, vastavad nad ise, ja tõusevad väärikalt lendu. Loe edasi »