1. septembril istusin suve lõpetuseks taluõuel, kus oleksin tahtnud ise kasvada. Tohutu avarus, vaikses tuules heljuv flokside lõhn, 100aastane talumaja, mis 32 aastat tagasi Kalju kolhoosilt ostetuna tundus väiksem kui takjatihnik maja ees, sest see ulatus räästani! Nüüd püüab oma kõrgusega pilku 200aastane pärn, mis pakub pelgupaika nii kuumuse, kurbuse kui kogu maailma hädade vastu. Kui neid oleks. Loe edasi »