Kui Suur Tumm, nagu XX sajandi algul filmikunsti nimetati, oma tiivad pärast maailmasõja lõppu laiali sirutas, siis leidus massiliselt noori, kes selle petlikust ja salakavalast särast end meelitada lasksid. Nii mõnigi põletas oma tiivad, kuid see ei kohutanud uusi juurdetulijaid. Pärast seda, kui Eestiski oli tehtud esimesi filmikatseid, leidus ikka neid, kes, salasoov südames, Berliini poole tõttasid, tundes end olevat äravalitud «valge-lina-kunsti jüngriteks». Loe edasi »